Täna käisin Rotermanni kvartalis OP-i saatele intervjuud andmas. Nad tahtsid, et räägiksin iisraeli naiste näitusest "Naised muudavad maailma", mis hetkel on Tallinna Kunstihoones ülal. Varblane, kellelt hommikul samal teemal intekas võeti, rääkis mind pehmeks, et ma kunstniku ja feministina ka midagi ütleksin. Ega ma väga rõõmsalt nõus olnud, kuid samas jälle hea võimalus on nime käigus hoida. Minult küsiti, kas Iisraelis on naistel raskem elu kui Eestis ning et kas tegemist on feministliku näitusega. Eks teisipäeval näeb, mis ma seal kokku seletasin.

Sealt jooksin kohe Siiditrükikotta, kus me täna tudengitega viimased plakatid valmis trükkisime. Olgu remargi korras öeldud, et kuigi ma tunnen nüüd toidu maitset, ei olnud mul kogu päeva jooksul aega peale paari küpsise mitte midagi süüa. Homme on kohtumine tudengitega ja ülehomme loodetavasti läheme Sveniga koos EKA IDK praeguste ja endiste magistrantidega Kõrvemaa matkale koos ööbimisega telkides.

Viimase aja märksõnad on tudengid, trükikojad, NU ja maa. Oleme käinud tudengitega tänase seisuga kaks korda Siiditrükikojas ja kaks korda Polymeris ning ülehomme oleme viimast korda Siiditrükikojas. Neile meeldib ja mulle ka.

 

Reedel käisin NU performancefestivalil. Ma pole harjunud, et performance tähendab lihtsalt laval muusika tegemist, seepärast kahtlustasin Andres Lõo esinemise ajal, et tüüp on kunstnik, kes tegelikult ei tea trummimängust halligi ja seda varjamaks on keeranud elektroonilise tümpsu koos strobe valgusega põhja.  Andres Härm ütles mulle pärast, et kuidas ma ometi ei tea, et Lõo on tuntud trummar ja kõva muusik.  Võib-olla poleks ma Lõod ebasiiruses kahtlustanudki, kui ta esinemist poleks perfokaks nimetatud, aga igatahes mu arvamus temast tõusis pärast põgusat vestlust Härmiga tunduvalt ja ma panin ta isegi oma Facebooki sõbraks. Ta pole mind veel acceptinud... Vahel unistan, et mängin laval trummi ja muudan massid hullunuks. Tegelikult saaksin seda teha pelgalt publiku tajudega mängides, ilma trummikomplektita. Seda võiks teha topless. Kui järgi mõelda, siis toplessina ei peaks ma tegelikult midagi tegema: laval olekust piisaks.

 

Laupäeval sõitsin rongiga maale ema sünnipäevale. Ülemist korrust polnud keegi ammu kütnud ja kui see nüüd soojaks läks, tulid ämblikud ja kärbsed oma peidupaikadest välja. Kogu päev möödus nendega võideldes. Kärbseid tapsin ajakirjaga "Kolmas silm", aga ämblike eest põgenesin ema selja taha. Ema sünna puhul ärkas isegi köögis üks ilus koerliblikas. Sünna toimus pühapäeval ja Tallinna sugulased koos Pirni ja Pipiga tulid külla. Ülesöömine ja pildistamine. Pühapäeva õhtul tulin koos sugulastega tagasi linna.

 

Üks tuttav noormees, kes töötab maakoolis õpetajana, kutsus mind oma kooli kunstist rääkima. Paraku ei tundnud ma vajadust ainult kulunud põrandalaudade ja tahvli nägemiseks vaid oma lootusetut rahalist kitsikust arvestades ka väikese tunnitasu järele. Seda aga ei olevat ette nähtud ja nii jääb mul minemata. Ma ei saa tegelikult sellest koolinostalgiast aru. Käib kampaania "tagasi kooli", kus entustiastid käivad tasuta, sisemisest motivatsioonist koolides tunde andmas. Loomulikult on see vahva, kuid mulle pole iial meeldinud koolis käia. Kogu mu kooliaeg möödus ainult ühesainsas ootuses: et see lõppeks ja ma saaksin hakata tegema seda, mida ise tahan, mitte seda, mida kästakse. Nüüd on see aeg käes ja ma tõesti ei tunne vajadust enam kooli tagasi minna, ausõna! 

Kolmapäeval käisin "Sõpruses" Eesti lugusid vaatamas. Kõik neli lugu olid head. Et oli esilinastus, saime näha ka autoreid ja mõnesid filmitegelasi. Esimene film oli "Kummikaru" (rez Indrek Simm). Mulle meeldis filmi peategelase, noore vihase mehe olek, tema punased põsed ja mõte, et looduse reostajat peaks mööda võsa köitpidi ringi vedama ja et selle eest oleks ta valmis vangi minema. Teine film "Siim, Samuli ja dolce vita" (Liina Triškina) meeldiks väga mu endisest mesinikust emale. Seal filmis hakkab 9-aastane poiss mesilasi pidama. Tema 5-a. vend jälgib ja lööb kaasa ning mesilaste nõelamise peale nutma ei hakka. Ma arvan, et filmi pealkiri oleks lihtsam pidanud olema, kuid sisu oli armas. Kolmanda filmi pealkirja lugesin alguses hoopis valesti- ultravennikesed. Õige on "Ultravennikased". Filmi autor on Kullar Viimne, kes jälgis perekond Vennikasi, kes siirdusid üle lahe 24-tunnist maratoni jooksma. Jooksjaid filmiti kogu tegevuse vältel. Minu jaoks oli üllatav, et pikal kestvusmaratonil võib esineda oksendamist. Viimane film "Võõras omade seas" (Aleksandr Kheyfets ja Karin Reinberg) on tuntud rockbändist "Avenüü", mille liikmed on eestis elavad venelased. Integratsiooniteema. Vangid, keda õpetan, kunagi küsisid, kas tean bändi Avenüü ja ma ei teadnud. Nüüd tean.

 

Neljapäeva õhtu veetsin tudengitega sssPrindi trükikojas. Algus on tehtud, järgmisel neljapäeval läheb trükkimisega poole ööni.

 

Reedene päev oli väga eriline. Läksin TLÜ Kasvatusteaduste magistrantidega Ülo Vooglaiu poole. Mu õde õpib kasvatusteadusi ja tema kaudu sain autosse koha.  Kaasas oli videokaamera. Mina pole muidugi ei kasvatus- ega üldse mingi teadlane, aga Vooglaiu ideed ja mõtteviis kasvatusest on mulle meeldinud juba alates ebaõnnestunud katsest end teostada TÜ kasvatusteaduste magistriõppes. Ta on alati õiget juttu ajanud. Reedene päev oli ilus: hommikust õhtuni sadas laia lund ning Kohila lähedale Loonele jõudes oli seal juba jõuluilm: puude oksad olid raske lume all lookas. Vooglaid elab suures talus, kus on tiik, lava, kõikvõimalikke suvemaju ja loenguruume. Ta ise näeb välja nagu jõuluvana oma hõbehallide juuste ja habemega. Vooglaid rääkis meiega umbes kolm tundi. Meie kuulasime, rääkisime vahepeal ise ka ning manustasime küpsiseid ja komme kuuma kohviga. Kaminas praksus tuli. Mina kulutasin palju energiat videokaamera paigutamisele. Nii jäigi mulle meelde vaid kaks mõtet tema jutust: 1. tüdrukud ja poisid on erinevad (minu teema!) ja 2. inimese elul on siht, mis on püsiv ja eesmärgid, mis on muutlikud (jälle minu teema!).

 

Reede öösel käisime Sveniga Tallinna klubis Prive, kus esines USA DJ David Alvarado. Ta on kuulus underground guru. Täitsa lahe oli. Tantsisin isegi Svenist rohkem. Sven oli A-st nii vaimustatud, et ta ei saanud tantsida vaid pidi ainult vaatama ja kuulama. Koju jõudsime kella nelja ringis hommikul. Lumi juba sulas ja tänavad lainetasid. Laupäeval sõitsime Tartu.

Käisin täna Tallinna Kunstihoones Reet Varblase ja Shula Keshet'i kureeritud näituse "Naised muudavad maailma" avamisel. Tegemist oli iisraeli naiskunstnike näitusega. Shulaga kohtusin suvel feministlikul kunstiworkshopil PROLOGUE-EST. Ta kutsus mind järgmisel aastal Iisraeli eesti naiste näitusel osalema. See on lahe.  

 

Tegelikult on mul kiusatus rääkida sellest, et Kohtla-Järvel arvab mõni vanem mees ikka veel, et naine saab vistrikest lahti mehele minnes ja kogu oma sallivuse juures teistmoodi mõtlejate suhtes tundsin täna ikkagi kergendust, et mul on võimalik liikuda rahvusvahelises seltskonnas, kes minuga samu tõekspidamisi jagab. Naised muudavad maailma - BIG TIME.

Viibisin kaks päeva Kohtla-Järvel kohaliku hobikunstniku Arvo Auna ja tema abikaasa pool. Pildistasin Arvo märtsis saabuva juubeli voldiku jaoks tema maale. Ilm oli selleks ideaalne. Arvo on väga produktiivne. Tema kõige suurem maal on 10-meetrine ning teostatud on see action paintingu stiilis. Seda pildistasin kaugelt eemalt nagu ka tema paar meetrit lühemaid lõuendeid, mis olid maja ees maas ja mida ma kolmanda korruse aknast sihtisin. Osa maale asus apteegis, kus ta abikaasa töötab. Apteek oli vanas madalas majas. Nägin kummalisi nõusid, ruume ja asju. Moskva ülikooli disaini eriala kuldmedaliga lõpetanud Jõhvis elav kunstnik Kolpakov tuli meile appi maale tassima. Kolpakov on geniaalne: ta võib ühe maali koloriidi ideed 12 aastat oma peas kanda, enne kui maalima kukub. Ühtlasi viisime mõned tööd kohalikku galeriisse, kus käis kibe ettevalmistus homseks näituse avamiseks. Enamus kunstnikke on venelased ja enamus maale olid loodusmaalid. Üks kunstnik oli maalide nimekirja kogemata kirjutanud enda maali pealkirjaks alguses "Päikesetõus", siis oli sõna "tõus" maha tõmmanud ja kirjutanud "loojang". Ei ole kerge kellelgi.  Galeriis kohtusin selle vana kunstnikuga, kes aasta tagasi Võsa-Petsi saates sortsi mängis. Tal on nägemine halvaks läinud, aga ta väitis, et mind ta küll näeb, kuna ma olevat ilus. Arvot ta hästi ei näinud.

 

Kohtla-Järve bussipeatuses nägime Anna-Maria Galojani emaga. Ta sõitis ka Tallinna. Mulle tundub, et olen kuulus. Enamik inimesi, kellele mind tutvustatakse või kes ise rääkima tulevad, juba teavad mind.

 

Nüüd on siis alanud uus nädal, olen Tallinnas ja kavatsen nii töötada kui lõbutseda, erinevalt paarist viimasest kuust, mil olen ainult töötamisega piirdunud.

 

Draamateatris avati eile näitus "Armastus 21. sajandil". Osalesid mitmed kunstnikud, sh endine kursaõde Merike Estna graafikatehnikatega, lisaks Jaan Elken oma maalidega. Ei teadnud, mida oodata. Üleriided kästi garderoobi panna. Näitus oli teisel korrusel, kuhu oli kogunenud väike rühm inimesi. Silma hakkasid Elken, Visnap ja see mees, kes vanasti oli sale blond noormees, aga nüüd on paks blond mees. Nimelt ei puudu see mees üheltki näituse avamiselt. Istus teine nüüdki juba platsis ja mugis präänikuid, samal ajal kui Elken kõnet pidas. Mis ime siis, et paksuks läheb. Sain kohe aru, et see pole minu jaoks õige koht, liiatigi, kuna tunni aja pärast pidin EKA-s taaskohtuma oma tänavakunstikursusega. Meeleolu loomise huvides oli kahjulik viibida enne seda draamateatris graafikanäitusel, aga kuna ma olin juba riided ka ära andnud, ei hakanud kohe tagasi tormama. Elken rääkis parajasti kaasaegsest kunstist. Tsiteerin vabalt: "Kaasaegne kunst pole see, mis on tehtud eile, see on see, mis on tehtud täna. Eile tehtud kunsti võib vabalt võrrelda Mona-Lisaga, vahet pole. Kogu kunst, mis on tehtud kaasajal, ongi kaasaegne kunst!". Kuigi püüdsin madalat profiili hoida, märkas Elken mind kohe ning teatas: "Meiega on liitunud kõige kaasaegsem kunstnik Fideelia-Signe Roots. Draamateatrist korjas pornokomisjon ära neli pilti. Äkki tahad ka siin näitust teha?". Rahvas pöördus minu poole ja ma mõtlesin, tõsi küll, näost kergelt roosana, et selline ongi staari elu. Ütlesin, et ma varem ei teadnudki, et siin saab näitusi teha. Elken seletas seepeale veel midagi feminismist ja meestest ning Visnap kuulutas, et ta on shovinist. Ütlesin talle, et ta mulle meilile saadaks tööd, mis teatrist ära keelati. Veini jätsin joomata ja läksin ära.

 

Loengus valisime trükkimiseks plakatite kavandeid. Tegime demokraatlikud valimised, kus selgus, et tudengid eelistavad üldisema sisuga töid. Ma ise ja veel paar tudengit jälle oleksime tahtnud otsesema poliitilisema sõnumiga töid, aga ma ei hakanud enda arvamust peale suruma, sest need tööd mis valitud said, olid ka väga super ja kui tahta Coloneli kombel kiiresti reageerida, siis ei tasu nii vara midagi väga kitsast ära otsustada. Me ei tea ju, mis kahe nädala pärast toimub.

Mulle meeldib sügisene kella keeramine. Täna hommikul kell pool 11 tõustes oli kergendus teada, et kell tuleb keerata tund aega taha. Nii jäi mulle tund aega pannkookide küpsetamiseks. Kevadine kella keeramine on seevastu minu uneaja vaenlane.

Reedel käisime Sveniga väljasõidul. Nimelt osalesime Tartu Keskkonnainfopunkti keskkonnabussireisil Pärnumaale Paikre prügilasse ja Nigula rappa. Kuigi sihtrühmaks olevat olnud tudengid, koosnes seltskond hoopis pensionäridest. Vaid paar noort oli. Prügilas oli hallile ilmale vaatamata väga huvitav. Poleks iial uskunud, et kaasaegne prügila võib olla ehitatud nagu kosmosejaam. Kuna seal ei haise ega mädane, siis pole seal ka linde ega loomi ning kuna prügila on aiaga piiratud ja mehitatud valve all, siis ka "geoloogid" hoiavad eemale, kuigi teine põhjus võib olla ka prügila kaugus asulatest: Paikre prügila asub Paikuse vallas Põlendmaal.

 

Päeva teine pool möödus Nigula rabas. See oli kõige ilusam raba, mida mu silmad on näinud. Sügisel on seal värvid väga hästi esile tulnud: roostekarva punane, külm heleroheline, ooker jne. Nagu ikka, oli suureks miinuseks napp päikesevalgus, aga kõige suuremaks probleemiks kujunes hoopis laudteede kohutav seisukord. Nigula loodusõpperaja eest peaks vastutama RMK. Kohati oli laudteid ja sildu uuendatud, aga umbes pool neist olid täiesti lagunenud. Kui ma tahan minna metsikusse loodusse, siis valmistungi vastavalt, nagu üks loodusfotograaf, keda rabas nägime. Ma panen jalga kalamehesäärikud ja selga veekindla ülikonna, juhuks kui peaksin vette kukkuma. Kui ma aga tean, et rabas on laudteed, siis ma ei pane kalamehesäärikuid jalga, sest tean, et saan suhteliselt kuiva jalaga üle. Paradoks seisneb selles, et osa laudteid oli nii katki, et pidime kõndima vees. Paljudel inimestel olid tavalised tossud ning jalad said läbimärjaks. Lisaks valitses pidev kukkumisoht. Laudadest vaatasid välja pikad roostes naelad ning mõni laud oli lahti ja kiikus, kui sellel kõndisime. Raja pikkus oli üle 6 km ja vahepeal ei saanud vahtida muud, kui laudteed, et mitte laukasse kukkuda. On väga kummaline ette hoiatamata viia rahvas lagunenud laudteega rappa!  Näiteks kevadel, kui mul hüppeliiges veel taastunud ei olnud, oleksin ma seal suurde jamasse sattunud, sest parem jalg poleks piisavalt paindunud, et ujuvate laudade ja laugaste vahel laveerida. Lisan siia ka fotod, et rahvas teaks, mis neid Nigula õpperajal praegu ootab.

 

 

 

 

Täna tõi Taevere viimaks lubatud vene aegse piimakotirulli mu atekasse. Kuna ta jäi pool tundi hiljaks, kuulasin oodates raadiost järjejuttu. Õues oli torm ning raadios räägiti, kuidas 1940ndtel merd sõideti. Jutus esines mitmeid laevandusteemalisi termineid, mis ei jäänud meelde, seevastu sain teada, et koht, kuhu loomulikke vajadusi rahuldati, asus kõrgel ja sinna pidi ronima. Lõpuks sai see koht täis ja terve laev hakkas haisema. Lõunasöök ei seisnud kellelgi enam sees. Kes kaks portsu ahnitses, oksendas need samuti kohe välja.  Üks vene mees ei jõudnudki sinna kohta vaid oksendas naride vahele. Mingil hetkel jõuti ootamatult maismaale. Mehed kamandati pesema ja nad said vormiriided. Isiklikud rõivad saadeti eee.. täipõrgusse või koipõrgusse, enam ei mäleta. Neil pöeti pead paljaks. Peategelasel olid nii karmid juuksed, et juuksur pügas teda jop tvoju matt'ide saatel. Samal ajal üritasid teised peategelase puhvaikat varastada. Sel hetkel mõistsin, et mehed on kinnipeetavad. Olin oksejutu ajal juba peaaegu jaama vahetamas, aga nüüd oli hea meel, et lõpuni kuulasin, sest sain ooteaja jooksul veel palju huvitavat teada. Näiteks, et osadele meestele ei jätkunud jalatseid ja nad marssisid paljajalu ning et peategelane oli suurt kasvu, mistõttu talle oli riietus väike.

Kui Taevere piimakottidega saabus, olin palju targem.